Jalgpallurid lõpetasid Eesti noorte meistrivõistlused

 

Kõige nooremad osalenud olid Läänemaa jalgpalliklubi E1 (sündinud 2002, treener Zan Vjazemski) poisid, kes mängisid VII alagrupis. Hooaja lõpuks jäädi küll tabeli lõppu, kuid kogemuse võrra ollakse rikkam. Selle alagrupi võitis Saaremaa JK Aameraas.

Läänemaa jalgpalliklubi oli esindatud ka vanuselt järgmise D2-B rühma (s 2001, treener Mart Pulst) poistega. Nemad mängisid V alagrupis ja lõppkohaks kujunes seitsmes. Juba kevadel ütles poiste treener, et peamine on kõikidele anda piisavalt mänguaega ja see eesmärk saadigi täidetud. Grupi võitis Pärnu Vaprus.

Kaks võistkonda võistles meil C2-C (s 1999) liigas. Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi (treener Jaanus Getreu) ja FC Flora Haapsalu (treener Aavo Tomingas) näitasid mõlemad head jalgpalli ja ülimalt pingelises liigas suutsid lõunaläänlased lõpuks 10 punktiga välja võidelda kõrge II koha, FC Flora Haapsalu oli kuues. Võit kuulus FC Infoneti võistkonnale. Kaks Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi pallurit mahtusid ka resultatiivsustabelis kümne parema sekka – Kristjan Kadakas oli seitsmes ja Karl Mäger üheksas.

Kõige vanemad poisid olid esindatud FC Flora Haapsalul. B2 (s 1997, treener Aavo Tomingas) II liigas saavutati kolmas koht Tallinna Kalevi ja Märjamaa FC Flora järel. Andres Dobõsev Proosväli oli 22 väravaga parim väravalööja ja Martin Salf 15 väravaga tabelirea kolmas poiss.

Kokku osales meie maakonnas viie võistkonna sees 86 noort jalgpallurit. Kas seda on vähe või palju, on raske hinnata. Näiteks 15 aastat tagasi, siis kui iseseisvate võistkondadega alustasid mängimist nii Haapsalu kui ka Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi (siis küll Virtsu nime all), olid mõlemast keskusest esindatud ühel hooajal kolm võistkonda.

“Hakkasime 1985. aastal sündinud poistega peale ja kohe hakkas hästi minema,” meenutas Aavo Tomingas.

Lõuna-läänlased hakkasid peale 2000. hooaja kolme võistkonnaga sisuliselt ainult Virtsu põhikoolis õppivate poistega. Praegu tundub lausa ulme, kuidas see oli võimalik, sest laste arv on niivõrd vähenenud.

“Läänemaalt on läbi aegade Eesti noorte meistrivõistlustel mänginud Haapsalu, Virtsu, Taebla, Lihula. Hetkel on nii, et Taebla vist ei saa enam kunagi seda teha, sest staadionit ei ole ja treenida ju kuskil tuleb,” ütles Läänela president Enn Kerge.

Palivere treener Väino Munskind tõdes, et mõelnud on oma satsi väljapanemisele küll, aga neil lihtsalt puudub plats, kus treenida. Isegi kevadise Palivere Cupi korraldas ta Lihulas.

Ega Lihulagi treeningtingimused kiita pole – vesised ja mättalised väljakud on kvaliteetse treeningu tegemiseks ikka puudulikud. Lõpuks ongi nii, et kogu kvaliteetne sporditegemine on Haapsalus, sest siin on maailmatasemel baasid. Ja seal, kus on ka kunstmuruväljak (Risti), seal lõpevad lapsed otsa.

Jaanus Getreu