RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu

TÕNU TILK – ODAMEES, KEL VÕINUKS ROHKEM ÕNNE OLLA

Tõnu Tilk (sünd 24.08.1954 Haapsalus) on läinud Läänemaa kergejõustiku ajalukku  suurepärase odaviskajana, kuid ta viis kaheksakümnendatel Eesti tippu ka Virtsu kooli korvpallurid.

Maadluse ja vehklemise kaudu kergejõustiku juurde

Tõnu Tilk alustas oma kooliteed 1961. aastal Haapsalu 1. keskkoolis ja liitus juba

üheksa aastase poisina Ergart Männiku juhendatud maadlustreeningutega. Ent nagu paljud teisedki, ei pääsenud temagi vehklemistreeningutest Endel Nelise käe all. Ka see ei sobinud talle. Järgmisena katsetas ta kergejõustikku treener Einart Proosi juures, mis hakkas talle meeldima. Näiteks ületas ta bambusteibaga C-klassis kõrguse 2.00. Ent Proos lahkus, kui Tilk õppis seitsmendas klassis. Tollane spordijuht Lehte Puskar aga lubas noortel ise treenida ja nii harjutas ta mõnda aega omaette.

„Korra olid meil treeneriteks ka Enn Kaup ja Eduard Püve, kuid heitjad-tõukajad vajasid teistsugust lähenemist,” meenutab ta.

Vaatamata kõigele tuli ta 1972. aastal spordiühingud Jõud noortemeistriks odaviskes ja sai kolmanda koha kõrgushüppes.

Puidutsehhist spordimetoodikuks

Järgnes teenistus Nõukogude armees ja pärast seda siirdus ta tööle Lääne Kaluri puidutsehhi.

„See oli hea otsus, sest Lääne Kalur saatis mind 1976. aasta sügisest stipendiaadina õppima Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri erialale. Lõpetasin 1980. aastal kehalise kasvatuse õpetaja diplomiga, lisaeriala oli võrkpall.”

Nii koolitas Lääne Kalur endale kõrgharitud spordimetoodiku. 1982. aastal kutsus Lääne Kaluri Virtsu osakonna tollane juhataja Kalju Tammearu ta tööle Virtsu, kus oli just valminud uhke spordihall ehk kaarekas, nagu seda hoonet on kutsunud mitu põlvkonda noori.  

Varsti pärast seda võitis Virtsu põhikool kaks aasta järjest Eesti maakoolide meistrivõistlused korvpallis. „Esimene põlvkond oli 1968. sündinud poisid, järgmine 1971.-72. sündinud,” kommenteerib Tilk. Nimekaim tema õpilastest oli ehk Agu Tammearu, kes tuli ASTO tiimiga, keda juhendas Jaanus Levkoi, kaks korda Eesti meistriks.

Päristulemus jäigi tulemata

Tõnu Tilk on veel nüüd, üle 40 aasta hiljem nukker, et tema päris tulemus odaviskes jäigi viskamata: „Mul ei olnud treenerit, sest Proos läks ära. Mul ei olnud õiget tehnikat,” püüab Tilk oma ebaedu põhjendada.

Tal ei olnud õigust osaleda Eesti meistrivõistlustel, sest tal ei olnud I järku. Haapsalu rajooni odaviskerekordi viskas ta Haapsalu staadionil 8. juunil 1983. aastal rajooni  meistrivõistlustel aga kõige kiuste. Isegi vaatamata sellele, et oli eelmisel katsel käele liiga teinud. Rekord sündis süsti toel.

Lõpuks on tulemus 65.62 see mis jääb, sest peagi tuli kasutusele uus oda. Vanad  odad hakkasid maailma staadionitel lendame üle muruväljaku tartaani sisse, nii et 100 meetrised kaared muutusid teiste alade tegijatele ohtlikuks.

Muide, mitteametlikult on tema kaared kahel korral ulatunud ka üle seitsmekümne meetri – ühe säärase viske sooritas ta Hiiumaal ja teise Virtsu kooli staadionil.

Tema  odaviskaja karjäär kujunes väga pikaks. Kui ta 1972. aastal sai 17aastasena kirja tulemuse 48.32, siis 25 aastat hiljem, 42aastasena (31. mail 1997) viskas ta Läänemaa kergejõustiku meistrivõistlustel 47.22 ja teenis selle tulemusega välja pronksmedali.

Tilk ei olnud üksnes hea odamees. Näiteks tema kõrgushüpperekord on 1.85.

Saavutused

Areng odaviskajana

1972 – 48.32 (Haapsalu)

1975 – 51.70 (Haapsalu)

1977 – 51.10 (Tallinn)

1978 – 51.72 (Haapsalu)

1979 – 55.62 (Haapsalu)

1980 – 59.12

1981 – 63.48 (Haapsalu)

1982 – 60.26 (Kärdla)

1983 – 65.62 (Haapsalu)

1984 – 57.24 (Voka)

1985 – 60.84 (Pärnu)

1986 – 58.30 (Haapsalu)

1987 – 58.06 (Haapsalu)

1989 – 55.34 (Haapsalu, uus oda)