Paul Toomla
RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu
PAUL TOOMLA – TRAAGILISE SAATUSEGA KÜMNEVÕISTLEJA
Paul Toomla (sünd 9.08.1917 Põlvas) sportimise kuldaeg jäi sõjaaega, mis talle lõpuks saatuslikuks sai. Eesti meistriks kümnevõistluses tuli ta 1942. aastal, 1939., 1944. ja 1945. pälvis ta samal alal hõbemedali.
Tema sünninimi oli Pavel Bogdanov, ent kuna ta jäi juba nelja-aastaselt orvuks, siis lastekodus pandi talle uus nimi Paul Toomla.
Sportimist alustas 1929. aastal koolipõlves. Kergejõustikuga hakkas ta tegelema 1936. aastal, kui õppis Haapsalu tööstuskoolis, mille lõpetas 1937. aastal. Ta treenis üksi, täiendades ennast aastatel 1937-1939 spordijuhtide laagrites.
Esimene edu saatis teda 1939. aastal, kui ta võitis Eesti meistrivõistlustel kümnevõistluses hõbemedali. Eesti meistriks tuli ta sel alal Haapsalu Läänela koosseisus 1942. aastal, kogudes 6137 punkti. Eesti ajakirjanduses tekitas see meistritiitel korraliku vastukaja. Näiteks kirjutas ajaleht Sakala oma 10. augusti 1942. aasta numbris: „Eesti kergejõustikukuninga tiitel viidi Viljandist minema. Kümnevõistluse meistriks tuli Läänela tubli sportlane Paul Toomla.”
1944. ja 1945. aasta meistrivõistlustelt teenis Toomla kümnevõistluses hõbemedali, ent 1945. aasta meistrivõistlustel ta siiski meistritiitlita ei jäänud, see tuli 400 meetri tõkkejooksus.
1944. aastal võistles Toomla Saksamaal ja kogus 5909 punkti, mis oli Eesti edetabeli parim tulemus. 1944. aastal võitis ta NSVL ametiühingute meistrivõistlustel teatejooksus kuldmedali ja viievõistluses teise koha. NSVL kergejõustiku meistrivõistlustel 1945. aastal jäi Toomla kümnevõistluses 5948 punktiga neljandakas.
Tema tugevaimad alad olid heited-tõuked: kuulitõuke isiklik rekord 14.54, kettaheites 42.60.
1945.-1946. aastal töötas ta Tallinna SK kergejõustikutreeneri kehalise kasvatuse õpetajana Tallinna 2. keskkoolis.
II Maailmasõjas Saksa armees teeninud Toomla arreteeriti 1946. aastal ja saadeti 10 aastaks Komi ANSV ja Kasahhi NSV vangilaagritesse. Pärast vabanemist aastal 1955 ta kodumaale tagasi pöörduda ei tohtinud. Nii töötas ta 1955-1975 Džezkazkani kaevandusseadmete remonditöökojas mudelsepana. Eestisse tagasi ta ei tulnudki.
Ta suri Eesti Vabariigi taasiseseisvumise eelõhtul, 30.märtsil 1988. aastal Džezkazkanis, Kasahhi NSV-s.
