Kersti Tiirats
RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu
KERSTI TIIRATS – PURUSTATUD LOOTUSED
Kersti Urbala sünd Tiirats, 13.02.1970 Kasaris) oli kaheksakümnendate aastate keskel Läänemaa kõige lootustandvamaid jooksjaid, kusjuures talle sobisid kõik jooksudistantsid 100 meetrist krossini. Tema tulemused oleksid praegugi, 40 aastat hiljem, tõstnud ta Eesti noorte meistrivõistlustel pjedestaali kõrgeimatele astmetele. Tollal uskusid paljud, et pääs N Liidu koondisesse ja sedakaudu rahvusvahelistele võistlustele on talle ette kindel. Paraku nii ei juhtunud. Mis siis valesti läks?
Innukas algus
Kooliteed alustas Kersti 1977. aastal Kasari 8-klassilises koolis. Tema esimene kergejõustikutreener oli tollane väga hea jooksumeesTeet Rinaldo, keda Kersti meenutab ülivõrretes: „Teet Rinaldo tuli siia väikesesse maakohta ja oli ülimotiveeritud. Ta uskus noortesse.“
Kersti sõnul erines ta kõigist treeneritest ja õpetajatest, kellega tal tuli oma lühikeseks jäänud sporditeel kokku puutuda: „Ta nõudis distsipliinist kinni pidamist kõigilt võrdselt ega teinud kellelegi allahindlust. Ta oli aus inimene.”
Kuigi Rinaldo oli noor, leebe ja lahke olekuga, oli Kersti sõnul selle varjus raudkindel tahe ja suutlikkus lapsi tööle panna: „Tal oli oskus leida üles meie tugevused ja teha tugevused meie nõrkustestki.”
Treener innustas endast kõike välja panema ja seda mitte ainult trennis: „Ma hakkasin pidama treeningupäevikut ja kõike üles märkima. Jooksime Kirblast Kasarile ja panime kirja, mitu kilomeetrit mingil päeval jooksime ja kuidas ennast sealjuures tundsime. Me ei petnud treenerit. Saime aru, et siis petame ka iseennast.”
Tüdrukud moodustasid Kasari koolis oma jooksugrupi, kellega koos tuli sageli jooksma ka treener Rinaldo: „Ta jälgis hoolega, et tüdrukud üle ei pingutaks. Õpetas, kuidas näiteks 800 meetri jooksus jõudu säästa: „Minul oli algul komme kohe kiiresti minema panna. Tema strateegiat jälgides jõudsin kiiremini joosta distantsi teises pooles.”
Tagasilöök
Oma esimese suure jooksu tegi Kersti 13aastasena Siimustis vabariiklikul koolinoorte jooksukrossil. Selle jooksu kohta liigub erinevaid legende, mis kõik räägivad sellest, et õige võistleja ei tulnud kohale ja Kersti läks starti asendusjooksjana. Vaatamata sellele, et oli stardis üks nooremaid, tuli ta seal III kohale: „Mul on see jooks hästi meeles, oli 1000 meetri distants. Oleksin võinud ka esimeseks tulla, kuid mul puudus saavutusvajadus.”
Aasta hiljem, 1984. aastal, osales Kersti Eesti noorte meistrivõistlustel Tallinnas, Kalevi staadionil, kus startis 800 ja 1500 meetri jooksus. Tulemused olid piisavalt head pääsemaks Eesti noortekoondisesse NSVL noorte spartakiaadiks.
NSVL noorte meistrivõistlustel Kiievis Kerstil väga hästi ei läinud. Ta näitab suurt armi oma jalal, mille üks võistleja talle naelkingaga 800 meetri jooksus tahtlikult tekitas.
1985. aastal läks Kersti õppima Tallinna Spordiinternaatkooli, kus tema treeneriks sai Uno Källe. Kersti möönab, et TSIK-i laagrid Adleris ja Kislovodskis olid huvitavad ja harivad, kuid õige pea sai noorele tüdrukule selgeks, kuidas Tallinnas töö käib: „Kui treener Rinaldo püüdis kasvavat organismi säästa, siis TSIK-i trennid olid väga rajud ja see kõik ei lõppenud hästi.”
Tiivad murti ära
Noor andekas jooksja pigistati tühjaks sisuliselt aastaga: „Taheti ainult tulemust. Pärast trenni olime täiesti tühjad, oksendasime. Meile anti ka mingeid vitamiine, tablette, jooke, millest me midagi ei teadnud.”
Noor maatüdruk koges selles koolis ka jõhkrat kiusamist: „Olin maatüdruk ja mul ei olnud linnatüdrukute vastu kaitset. Kes pidas vastu, see pidas.”
Oli väga keeruline aeg.
„Ei arvestatud, et meie organism alles arenes. Treeningud toimusid Pirital, kus ühel päeval jooksime liiva sees mäkke, järgmisel päeval 10 kilomeetrit ja nii kordus see päevast-päeva.”
Siiski kannatas eelkõige just vaimne pool: „Rinaldo rääkis meile sportlase vaimse tervise tähtsusest, aga TSIKis ei huvitanud see kedagi, ei rõhutatud, et tähtis on uni või muu puhkus. Kõige kurvem oli see, et ilma saavutusteta ei olnud sa keegi. Rinaldot ma usaldasin, TSIK-i treenereid kartsin.”
„Ühel päeval ma enam ei jaksanud. Minu tiivad murti ära. Ma ei lennanud enam. Mul hakkasid päevad alles 17aastasena. Ma ei tea, kas see oli üliraske trenni ja kahtlaste tablettide pärast või hoopis kõige koosmõju. Siis lõppes ka minu sportlaskarjäär.”
Praegu töötab Kersti, kelle neljast lapsest kaks on siia ilma sündinud raske harvikhaigusega, vaimse tervise õena: „Minu juures käib palju suitsiidikalduvusega inimesi. Ma annan nõu ja ravin. Tihti tuleb minu juurde noori, kelles tunnen ära iseenda TSIK-i ajast,” räägib Kersti.
„Noorte vaimsed probleemid on enim seotud sellega, et vanematel ei ole nende jaoks aega. Kahjuks ei saada aru, et raha ja võimuga ei osteta kedagi. Lastel puudub tihti vanema armastus. Sageli ei vajagi nad enamat kui kõige lihtsamat kallistust.”
Saavutused
100 meetrit – 13,4 (1985)
400 meetrit – 60,4 (1985)
800 meetrit – 2.16,2 (1985, Eesti U16 kõigi aegade 4. tulemus)
1000 meetrit – 3.05,6 (1984 Eesti U16 kõigi aegade 5 tulemus)
1500 meetrit – 4.42,4 (1985 Eesti U16 kõigi aegade 3 tulemus)
3000 meetrit – 11.06,0 (1984)
