Endel-Haljand Susi
RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu
ENDEL-HALJAND SUSI – EI JÄTNUD ENNE, KUI PÄÄSES GUINESSI REKORDIRAAMATUSSE
Endel Susi (sünd 26.04.1940 Vana-Otepääl) oli erakordselt energiline ja mitmekülgne inimene. Ta oli kõrgelt haritud meremees – ta oli lõpetanud Tallinna Merekooli ja Leningradi Mereakadeemia ning täiendanud ennast Cambridge`i Merekaubanduse Akadeemias –, kuid hoopis sügavama jälje jättis ta Läänemaale maha iseõppijast kergejõustiku- ning eriti just käimistreenerina.
Kuna Endel Susi polnud sünnipärane läänlane, siis sattus ta Haapsallu alles 1970. aastal, kui kutsuti Lääne Kalurisse tööle kapten-juhendaja ja laevastikujuhina. 1987-1995 oli ta Rohuküla sadamakapten, kuid ta hing kiskus pigem spordi juurde. Nii asus ta kohe 1970ndate algul kaasa lööma Lääne Kaluri spordielus – komplekteeris võistkondi ja julgustas sealseid sportlasi rajoonivõistlustest osa võtma. Ise alustas ta kergejõustikutreeninguid 11aastasena Otepää keskkoolis ja võitis mitmevõistluse aladel medaleid nii veetransporditöötajate üleliidulise spordiühingu Vodnik kui ka maaspordiühingu Jõud võistlustelt.
Sihipärast tööd treenerina alustas ta 1985. aastal, 1995-1999 oli ta Läänemaa spordikooli treener ja 1997. aastal asutas ta Läänemaa kergejõustikuklubi. Susi oli andekas iseõppija, kes õppis proffidelt ja oli selles väga edukas. Tal oli ka eriline anne – tal oli silma noortele talentidele, keda ta tõi spordi juurde Läänemaa maakohtadest ja väikekoolidest. Muljetavaldav on tema õpilaste nimekiri: Anneli Aru, Oksana Jeltsinova, Rando ja Raigo Toompuu, Margus Luik, Toivo Kaer, Kaity-Marin Tiitmaa, Kerly Lillemets, Kairit Olenko, Ragle Raudsepp jt.
Kui Susi midagi tegi, siis suurelt.
Tema elutöö on kahtlemata Läänemaa käimisspordi uuesti ellu kutsumine. Selleks võttis ta 1991. aastal appi kahekordse olümpiapronksi Bruno Jungi ja asutas samal aastal Eesti Käimisliidu, mille presidendiks ta neli aastat hiljem valiti. Tema juhendamisel on kiirkäijad võitnud Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt ühtekokku 138 medalit ning lisaks sellele veel kamaluga aurahasid teisteltki kergejõustikualadelt. Käimisspordi arendamine tõi Susile 2002. aastal ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. 2011. aastal avaldas ta oma lemmikalast raamatu „117 aastat kiirkäimist Eestis“.
Kirgliku isikuna on Susi läinud Eesti spordi ajalukku näljastreigi korraldamisega 2000. aasta kevadel, millega ta protestis oma spordiklubi, Läänemaa kergejõustikuklubi, vähese rahastamise vastu. Streik kestis kaks nädalat, mille kestel ta sõi päevas ühe banaani või apelsini ning jõi mineraalvett. Erilisi positiivseid tulemusi see ei andnud, pigem mõjus halvasti Susi tervisele ja vihastas otsustajad välja.
Tulemus, mis pääses Guinessi rekordiraamatusse
Pidi olema Susi, et mõelda nii suurelt. Peab siiski tunnistama, et selle mõtte pani talle pähe omaaegse Soome käimisliidu juht Väino Kangaspunta, kes tuli 1990ndate algul meeleldi appi Eesti käimissporti uuesti jalule aitama. 100×1000 meetri teatekäimise Guinessi rekord oli seni olnud Soome nimel, ja nüüd võeti sihiks selle ületamine. Lepiti kokku, et võistlus toimub Järvamaal Särevere staadionil.
Suurim probleem oli, nagu arvatigi, vajaliku arvu võistlejate kokkusaamine. Kahel esimesel katsel, 1996. ja 1997. aastal jäi soomlaste tulemus ületamata, sest mitmed tugevamad käijad olid skeptilised ega tulnud kohale. Tulemus saavutati kolmandal katsel, 2. mail 1998, kui Susi entusiasm, energia ja innustamisvõime olid lõpuks peale jäänud. Tal õnnestus lisaks Läänemaale ja lähematele maakondadele meelitada kohale sportlasi ka Viljandi- ja Ida-Virumaalt. Kõik sada polnud kaugeltki käimistreeningule pühendunud sportlased, Susi enda 30liikmelisest esindusest oli spetsialiseerunud käijaid ainult 14, teised tegelesid muude spordialadega. Vaatamata sellele õnnestus soomlaste tulemus ületada ning see kanti Guinessi rekordiraamatusse ajaga 8:45.40,8. Projekti juhina kanti raamatusse Haapsalu käimistreeneri Endel Susi nimi.
Endel Susi suri 27. juunil 2019. aastal.
