RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu

ANNA-MARIA VJAZEMSKI – KELLE KARJÄÄR LÕPPES LIIGA KIIRESTI

Anna-Maria Vjazemski (sünd 26.10.2000 Haapsalus) on üks neist, kelle sportlastee lõpuni avanemata jäi.

Laulja, ujuja ja kergejõustiklane

Väikese tüdrukuna oli tal mitmeid harrastusi: ta laulis ja käis ujumas, sõber Kristofer Kikut kutsus ta treener Kadri Kaljuvere juurde kergejõustikutrenni. Anna-Maria ujumistreener Marina Vallik soovis väga, et ta jääks ujumisele kindlaks, sest noor andekas, mitmekülgne sporditüdruk oli väga perspektiivikas. Siiski ta valis  ta kergejõustiku ega loobunud esialgu ka laulmisest: „2006. aastal võitsin Kullalinnu laulukonkursi,” meenutab ta uhkusega.

Pärast algklasse sai Anna-Maria uue kergejõustikutreeneri. Kaja Ladva käe all keskendus noor kergejõustiklane mitmevõistlusele. „Olin mitmel alal vägagi tubli ja eestlastel on  just  mitmevõistluses suurem võimalus läbi lüüa.”

Lapsena arenes Anna-Maria Vjazemski väga kiiresti. Kindlasti oli selles oma „süü“ ka võimekatel trennikaaslastel.

„Olen väga tänulik Renelile (Saumets) ja  Adelele (Lass), kellega koos harjutasime, sest see, et tahtsin olla nendest parem, oli päris kõva stiimul.”

Tollaste noorte kergejõustiklaste kõige meeldejäävamad ajad on seotud Tuksi spordilaagriga: „Me kõik ootasime neid laagreid, kus sai tehtud ka natuke lollusi. Näiteks hiilisime laagripaigast ära, et vaadata päikesetõusu. Kusjuures vahele ei jäänud me kunagi.”

Samas ei eita Vjazemski sugugi treeningute ja distsipliini tähtsust heade tulemuste saavutamisel.

Esimese suurema võistluskogemuse sai Anna-Maria 2010. aastal „TV 10 olümpiastardi“ võistlustelt. Seal kolmteist aastat tagasi saadud esimest ja ehmatavat kogemust kajastas ka ajakirja Kroonika lisa Noorte Hääl: „Olin 10aastane ja tegelenud kergejõustikuga 8 kuud.  Teivashüpe oli minu jaoks väga jube. Trennis olin hüpanud 1.70 ja siinsetel võistlusel ületasin esimese kõrguse samuti kergelt. Kuid siis tuli hirm sisse ja järgmisel kõrgusel hakkas pea ringi käima. Võistlusel Tartus oli õige matt, meil kodus aga teistsugune. Järgmisel kõrgusel lükkasin lati lihtsalt jalgadega maha ja sain teivashüppes „auhinnalise“ viimase koha.”

Algas tõsine töö

Kui Anna-Maria õppis 7. klassis, kutsusid treenerid Sven Andressoo ja Valter Espe ta õppima Audentese spordigümnaasiumi.

„Olin väga uhke nii selle kutse üle kui ka selle üle, et asusin Eesti edetabelis mitmel alal kõrgel kohal. Käisin katsetel ja vestlusel ja kõik läks mul väga hästi.“ Siiski teda esimese hooga kooli vastu ei võetud ja keegi seda ei põhjendanud ka.

Kuid Espe ja Andressoo võitlesid tema eest edasi, nii et Audentesesse läks Vjazemski 8. klassis. Ta meenutab, et emal oli selle üle väga hea meel, sest lapsel hästi läheb, kuid ta oli ka kurb, et tütar nii noorelt pesast välja lendab.

Nii nagu Haapsalus treenimisest mäletab Vjazemski kõige paremini Tuksi spordilaagreid, nii meenuvad talle Audentese gümnaasiumist aprillikuised Hispaania laagrid. Samas oli sporti ja õppimist keeruline ühildada. Kuid tubli õppuri ja sportlasena sai ta suurepäraselt hakkama.

Oma esimese koondise debüüdi tegi Anna-Maria Vjazemski kaugushüppajana 2015. aastal U16 rahvuskoondises.

Paraku ei läinud kõik Audenteses nii hästi, kui loota võis: „Seal algas pihta tõeline töö. Minu  jooksutehnika lammutati täiesti laiali. Istusin kogu aeg jõusaalis ja võtsin seal väga lühikese ajaga kuus kilo juurde. Sama aasta talvel tegin ulmelise rekordi kõrgushüppes (1.68), aga siis minu sära mõneks hetkeks kustus.”

Vjazemski toob selle põhjuseks, et ta oli üle treenitud, vigastused tekkisid vigastuse otsa ja ta hakkas saama hormoonsüste jalgadesse, sest need valutasid kogu aeg.

Kripeldab, et kulda ei saanud

Olude sunnil vahetas Vjazemski gümnaasiumis treenerit. Tema uueks treeneriks sai Heiko Väät, kelle juhendamisel hakkas ta rohkem tegelema tõkkejooksuga.

„Mu keha ei olnud  enam mitmevõistluseks suuteline, paar korda tegin mitmevõistlust veel, käisin ja aitasin Eesti koondise hädast välja.” Vääti ta kiidab: „Heiko Väät on väga hea treener ja lisaks ka suurepärane psühholoog.”

Ajal, mil Anna-Maria tõsiselt tõkkejooksuga tegelema hakkas, oli lühikestel tõkkedistantsidel  tema vanuseklassis väga tihe konkurents. „Olen Eesti meistrivõistlustel mitmel korral mõne tuhandikuga medaleid kaotanud,” meenutab ta.

Vjazemski ei kahetse, et asus õppima Audentesesse, mille lõpetas 2020. aastal kuldmedaliga! Pealegi on ta rõõmus, et just Audenteses kohtas ta oma tulevast elukaaslast, klassivenda, kes tegeleb purjetamisega. Kuid ta möönab, et heaks sportlaseks on võimalik saada ka mujal.

2021. aasta hooaeg, mil ta võitis Eesti meistrivõistlustel 100 meetri tõkkejooksus U23 klassis hõbemedali, on seni jäänud tema viimaseks tõsiseks hooajaks.

„Eks ikka kripeldab, et kulda ei saanud. See tuli iga aastaga lähemale. Kuid lõpuks tundsin, et ei naudi enam seda, mida teen,” möönab Vjazemski ja lisab: „Ma ei ole kunagi unistanud tiitlivõistlustele saamisest, kuigi paljud sportlased just seda soovivadki. Olen olnud perfektsionist ja see, kui midagi välja ei tulnud, mõjutas mind emotsionaalselt väga. Seega olen olnud treeneritele keeruline õpilane.”

Nüüd on Anna-Maria ise õpetaja ja hoiab ennast vormis labradoriga võidu joostes. Kahju, et tema karjäär nii ruttu lõppes, kuid siiski saame olla tänulikud, et üks tubli kergejõustiklane on meid aastate jooksul heade tulemustega rõõmustanud.

Saavutused

Isiklikud rekordid

100 m – 13,08

200 m – 26,90

800 m – 2.42,45

60 m tõkkejooks – 8,94

100 m tõkkejooks – 14,75

kõrgushüpe – 1.68

kaugushüpe – 5.48

teivashüpe – 2.51

kuulitõuge – 8.84