RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu

ALEKSANDER KREEK – LÄÄNEMAA KÕIGI AEGADE SUURIM!

Aleksander Kreek oli sõjaeelse Eesti tuntumaid kuulitõukajaid, kes tuli neljal korral Eesti meistriks kuulitõukes ja lisaks korra ka kettaheites. Eesti kuulitõukerekordit uuendas ta viis korda, viimati 15. oktoobril 1939, ta tõukas Tallinnas 16.40 meetrit. 1938. aastal võitis Kreek Pariisis II Euroopa kergejõustiku meistrivõistlustel kuulitõuke tulemusega 15.83 meetrit.

Esimesed sammud

Aleksander Kreek sündis Lihula vallas Alakülas Käru talus 21. juulil 1914. aastal. Kuni 1938. aastani oli tema perenimi Kreps. Kreegi sünnikuupäeva ja aastaga on aga omapärased lood. Oli aastaid, kus tal oli kaks võimalikku sünnikuupäeva. Teiseks peeti 08.02.1917. Põhjusi selleks on mitu: esmalt see, et ta esines ühel kuulitõukevõistlusel päris hästi uskumatult noorena ja teisalt see, et ta oli lapsepõlves üsna haige laps ja lõpetas seetõttu gümnaasiumi kolm aastat tavapärasest hiljem.

Tema vanemad Jüri ja Liisu olid talupidajad. Kooliteed alustas tulevane kuulisangar Lihulas. Edasi jätkusid õpingud 1933. aastal Haapsalus, Läänemaa Ühisgümnaasiumis, mille lõpetas eestlaste jaoks üliedukate Berliini olümpiamängude aastal, 1936ndal, olles juba saamas 22aastaseks.

Põhjalikumalt hakkas Kreek spordiga tegelema just gümnaasiumis, kus tema kehalise kasvatuse õpetaja oli R. Rosenberg-Roosimaa, kellest sai noore spordimehe suur motivaator.

Looduslikud eeldused olid tal vägevad: ta oli 191 sentimeetrit pikk ja kaalus 102 kilo.

Huvitav on lugeda Kreegi kooli- ja treeningukaaslase, Juhan Paasi meenutusi, mis kirjeldavad tollaseid kooliaegseid treeninguid ja näitavad, kuidas algas maailma üheks parimaks kuulitõukajaks sirgumise tee.

Juhan Paas: „1930ndatel oli vaesel maapoisil keeruline leida õiget juhendajat, sest teadlikke treenereid oli vähe, pealegi veel nii tehnilisel alal, nagu seda on kuulitõuge. Nii pidi ta ise võimlemisõpetaja Rosenbergi ergutusel nuputama ning leidma võimalusi ja vahendeid enda arendamiseks. Mäletan, et tema esimene eeskuju oli tollane maailmarekordi omanik, sakslane Hirscfeld. Sakslase heite- ja tõuketehnika põhjalik kirjeldus ilmus spordilehe veergudel ja Kreek hakkas seda kodus kõrge peegli ees järgi tegema.

Aleksander oli jõuline maapoiss – kohmakas ja lihvimatu, kuid aastatepikku moodustasid raudne tahtejõud ja hea närv tema sportlikule  karjäärile põhjapaneva aluse.

Mäletan, kuidas ta koolis vahetundide ajal pendeldas jalgade tugevdamiseks pidevalt keldri- ja ülemise korruse vahel. Trenni tegi ta aastaringselt, pani talvel selga mitu särki, puhastas tõukeringi lumest, alustas soojendusest ja pääle treeningut järgnes kuum vihusaun. Vaesus ei andnud häbeneda, nii oli tema armastatuim dieet juua klaas kontrollitud loomaverd, mida ta sai kord nädalas linna tapamajast!”

Gümnaasiumi lõpuklassides pidi Kreek ennast ise ära majandama. Ta oli nimelt läinud tülli oma vanematega, kes olid hakanud sportimisse vaenulikult suhtuma.

Aastatel 1933-1935 kuulus Kreek spordiseltsi “Läänela”, 1935. aastast sai tema klubiks Tallinna „Kalev”. Seal teenis ta välja meistrimärgi nr. 22 (1936). 1941. aastast kuulus ta spordiseltsi “Dünamo.”

Meenutusi, mis teevad südame soojaks

Aarand Roos meenutab: „Mäletan Kadrioru staadionil peetud võistlusi, kui olin poisike. See juhtus aastal 1938, kui Tallinna kutsuti võistlema Berliini olümpiavõitja, sakslane Hans Woellke. Talle pandi vastu koguni kaks eestlasest Euroopa meistrit. Kreegi kõrval ka veteran Arnold Viiding (1934. aasta meister).

Tõukajad kandsid tollal naelkingi, sest tõukering ei olnud betoonist, vaid kaetud mulla ja söeseguga. Esimesena tõukas pikk, sihvakas, blondi peaga Kreek, kes põrutas kohe 16 meetrit. See oli siis väga kõva tulemus. Lühem, kuid kogukam olümpiakuld Woellke pingutas, mis pingutas, kuid ükski tema kuuest tõukest ei ulatanud Kreegi märgini”

Ajakirja „Film ja Elu“ 1937. aasta novembrinumbrist võime lugeda artiklit „Jooni maailma viienda kuulitõukaja A. Kreegi elust“: Läänemaa on maailma tugevaim maakond! Kreek tõukas juba noorteklassis kuuli 8.73!. Mis meenutab laulu: „Läänerand, liivarand, rannal kasvab jändrik känd”. Huvitaval kombel olgu küsitud: kas kõik ikka teavad, et Läänemaa, sama Läänerand on andnud Eestile kaks tema tugevaimat meest: Kristjan Palusalu ja Aleksander Kreegi! Samuti oleks huvitav teada, kas üldse kogu maailmas leidub maakonda, kus mehed oleksid tugevuselt meie suurte läänlastega võrdsed: maailma parim raskekaalu maadleja ja viies kuulitõukaja! Ega vist leidu. Nagu öeldud, on Kreek pärit Läänemaalt, Lihula vallast.”

Teekond Euroopa edetabeli tippu

Aleksander Kreegi ilmselt kõige edukam aasta oli ikkagi seesama 1938. Olgu siinkohal meenutatud, et profisport oli tollal tundmatu, nii et trenni teha ja võistelda tuli töö kõrvalt. Kreek töötas aastail 1936.-1938. Riigi Statistika Büroos ja 1938.-1940. Eesti Pangas kantseleiametnikuna. Tolleaegne kolleeg Eesti Pangast Maimu Viiding on meenutanud. „Kui ma 1940. aastal Eesti Panka tööle läksin, oli esimene mees, kes vastu tuli, Aleksander Kreek. Suur ja mürakas mees.” Sõja ajal, 1942-1944 töötas ta politseiametnikuna.

Nii võitis ta 1938. aastal Pariisis, Euroopa II kergejõustiku meistrivõistlustel Euroopa meistri tiitli tulemusega 15.83! Samal aastal algas Eesti kuulitõukes tema valitsemisaeg, kuigi tõsi, esmakordselt tuli ta Eesti meistriks juba 1937. aastal. Kui Arnold Viiding oli enne teda uuendanud aastatel 1931-1936 Eesti meeste kuulitõukerekordit seitsmel korral, siis nüüd teeb Lihula mees seda aastatel 1938-1940 viiel korral.

Oma esimese medali Eesti kuulitõuke meistrivõistlustel, pronksise, võitis Kreek tulemusega 13.93 juba 1935. aastal, kuigi oma elu esimese suurema kuulitõukevõistluse tegi ta alles 1934. aastal, kui sai tulemuseks 13.60. Kuldse medali võttis 1935. aasta meistrivõistlustel Viiding, kes tuli Eesti meistriks kokku kuuel korral. Järgmisel, 1936. aastal, võttis Kreek riigi meistrivõistlustelt hõbemedali, kusjuures tulemus oli üle meetri parem kui aasta tagasi – 15.18. See oli ka Berliini olümpiamängude aasta ja 22aastane, väga kiiresti arenenud atleet võttis need sihikule.

Berliini olümpiamängudele pääsuks korraldati Aleksander Kreegile katsevõistlus, milles osales ka kaheksa Jaapani kergejõustiklast, kes olid Helsingi kaudu teel olümpialinna. Selle katsevõistlusega juhtus täiesti arusaamatu lugu. Kreek saabus sinna väsinuna sõjaväeõppustelt, hilines Haapsalust tulekuga Kadrioru staadionile ja tõukas parimal katsel 14.80. Võistlus loeti ebaõnnestunuks. Olümpia jäi unistuseks…

1937. aastal võitis Aleksander Kreek Pariisis üliõpilaste maailmameistritiitli tulemusega 15.17 ja sai kaks aastat hiljem samal võistlusel hõbeda. Siinkohal oleks aus ära klaarida fakt, mis on kirjas kõigis Kreegi elulugudes, nagu sellegi artikli alguses – et ta õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust. Tegelikult ei ole Kreek ülikoolis kunagi õppinud. Spordiajaloolased on märkinud, et ta lisati ülikooli nimekirja, mis võimaldas tal võistelda ülemaailmsetel üliõpilasvõistlustel.

Kui Kreek 1937. aastal üliõpilaste maailmameistrivõistlustelt saabus, tahtis ta väga kohtuda Viidinguga, et võtta talt ära Eesti esinumbri staatus. Nad võistlesidki Tartus. Viiding tõukas 15.80 ja Kreek 15.73. Pärast seda lubas Kreek, et see jääb tema viimaseks kaotuseks Viidingule. Ja just nii ka läks, sest 1937. aasta Eesti meistrivõistlustel tõukas ta 15.15, edestas Viidingut 45 sentimeetriga ning krooniti Eesti meistriks.

See oli Aleksander Kreegi esimene Eesti meistritiitel. Sama duo, Kreek-Viiding, pälvisid kaksikvõidu ka 1938. aastal. Kullal on jälle Läänemaa mees, kes tõukas 15.23 ja edestas Viidingut 20 sentimeetriga. Samal aastal sai Kreek hõbeda tulemusega 44.32 ka kettaheites. Oma parima tulemuse Eesti meistrivõistlustel teeb ta kuulitõukes aga 1940. aastal, siis on kuldmedali hind 15.70. Ka sel aastal tuli talle hõbemedal kettaheites, kui ta sai kirja 45.74.

Kahekordseks Eesti meistriks tuli Kreek 1943. aastal, kui võitis oma mõlemad lemmikalad – kuulitõukes piisas selleks kaare pikkusest 14.43, kettaheites tulemusest 42.90.

1939. aasta Eesti mängudelt sai Kreek kuldmedali nii kuulitõukes kui ka kettaheites.

Aastatel 1937, 1938, 1940 oli Aleksander Kreek  kuulitõukes Euroopa edetabeli teine mees! Üldse oli ta Euroopa kulitõuke edetabelis esikümnes seitsmel aastal.

Ei andnud alla ka paguluses

„Et ühe väikerahva mõnekümnetuhandelises põgenike kogumis, vahetult pärast sõda mitte just kadestamist väärivas olukorras, kus sportlased olid mitu aastat sportimisest eemal seisnud – siiski veel sportlasi leidus, kes olid suutelised tagantjärele tähelepanu äratama, nagu kergejõustiklane Kreek seda suutis. See tulemus näitas mehe suuri võimeid ja oli tunnustuseks meie spordiliikumisele.”

Nii kirjutas Julius Kangur raamatus “Eesti Sport”.

Aleksander Kreek oli üks neist, kes põgenes 1944. aastal Rootsi ja elas seal kuni 1951. aastani, jätkates sportimist tipptasemel vapralt edasi. 

Paraku ei saanud ta võistelda 1946. aastal Oslo EM-il, sest just siis tabas teda interneerimine – ühel öösel lahutati ta perekonnast ja viidi üle valve alla teise laagrisse. Siiski suutis ta samal hooajal tõugata tulemuse 14.69.

Järgmisel, 1947. aastal, kui ta oli juba 33aastane, tõukas ta 14.90. Selle tulemusega jõudis ta Rootsi edetabelis 5. kohale. 1948. aasta kevadel tõukas ta aga koguni 15.38, mis oli uus pagulaste rekord.

Ta oli tippvormis veel 1949. aastalgi, 35aastasena, kui saavutas Stockholmi suurel kergejõustikuõhtul tulemusega 15.30 kolmanda koha. Ja kuigi see andis talle Euroopa edetabelis üheksanda koha, jäi see pärastsõjaaegne esimene rahvusvaheline jõuproov talle ka viimaseks. Ta tõmbus aktiivsest spordist tagasi ja asus 1951. aastal ta elama Kanadasse. Torontos elas ta kuni surmani 19. augustil 1977. aastal.

Mälestus ei kustu

Aleksander Kreegi pojapoeg Adam Kreek (sünd 2. augustil 1980) on sõudja. Ta krooniti olümpiavõitjaks Kanada kaheksapaadil Pekingi 2008. aasta mängudelt. Lisaks on ta tulnud maailmameistriks 2002., 2003. ja 2007. aastal.

Pojapoeg meenutab: „Kui punaarmee Teises maailmasõjas üle Eesti lääne poole tungis, pakkis vanaisa Aleksander Kreek kokku kõik oma võidetud medalid. Nende hulgas ka uhkeima, 1938. aastal Pariisis võidetud Euroopa meistri kuldmedali kuulitõukes. Enne põgenemist Rootsi mattis ta need Läänemaale, Alakülasse, oma talu lähedale metsa.”

Keegi ei tea, miks ta seda tegi. Kas ta kartis, et need võidakse konfiskeerida? Või mattis ta need veendumuses, et tuleb ükskord koju tagasi? Või mõtles ta elu lõpul, et kui teda ennast ei saa matta kodumaa mulda, siis jääb siia vähemalt oluline osa temast?

Kodukandi suurmehe mälestusvõistluste korraldamist alustas Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi 2014. aastal, kuulisangari sajandal sünniaastapäeval.

„Oleme uhked ja tunneme samas suurt vastutust võttes enda korraldada sellise sportlase nimega võistlus,” lausus Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi juht Jaanus Getreu siis. Klubi veab seda üritust suure südamega tänaseni. Võistlus on saanud heakskiidu suurmehe perekonnalt. Oma onu mälestusvõistlusi on vaatamas käinud ka Aleksander Kreegi õetütar Helvi Jürgens. On väga eriline, et just seal on tihtipeale toimunud Eesti kõige kõrgetasemelisemad kuulitõukevõistlused. Lihulasse on  alati kokku tulnud Eesti absoluutne tippseltskond ja Lihula  staadionil on tõugatud Eesti hooaja pikimaid kuulikaari. Nii näiteks tõukas Kristo Galeta siin aastal 2018 oma parima tulemuse, kui ületas 20 meetri joone.

Lihulasse on tee leidnud nii Eesti täiskasvanute kui ka noorteklasside paremik. Võistlust toetavad kohalikud ettevõtted ja paljudele firmadele on just selle võistluse toetamine lausa auasi. Nii on kohalik vaibavabrik „Narma“ alati pannud uhkeid auhindu oma toodangust. Lisaks premeerib vabrik oma suurepärase tootega ka seda sportlast, kes tõukab Aleksander Kreegi kuulirekordile kõige lähemale. Just see võistlusosa on väga paeluv ja toob muidu tõsisesse võistlusesse sisse ka veidi meelelahutust. Kuid võistlus on ikka selleks, et mälestada ja meenutada ühte Euroopa oma aja suurimat kergejõustiklast, kes on pärit Lääne-Eesti väikelinna äärsest külast.

Saavutused

• Üliõpilaste maailmameister kuulitõukes 1937
• Euroopa meister kuulitõukes 1938 Pariis, 15,83
• Üliõpilaste maailmameistrivõistluste hõbemedal 1939
• Neljakordne Eesti meister kuulitõukes – 1937, 1938, 1940, 1943
• Kahekordne Eesti Mängude võitja
• Isiklik rekord kuulitõukes 16.40,5 (1940)
• Isiklik rekord kettaheites 47.4 (1939)
• Parandas viiel korral Eesti kuulitõuke rekordit: 16.16 (14.09.1938), 16.28 (08.07.1939), 16.28 (11.07.1939), 16.40 (15.10.1939), 16.40,5 (19.07.1940)
• Kuulus seitsmel hooajal Euroopa esikümnesse
• Ületas tulemusega 16.36 NSVLrekordi (1940)
• Eesti meistrivõistluste pronksmedal tõstmise kolmevõistluses – 295 kg (80-95-120), 1941
• Võistles 1936-1940 Eesti koondise eest 15 korda
• Tallinna Spordipressi klubi valis Aleksander Kreegi Eesti 1938. aasta parimaks sportlaseks