Aare Aru
RAAMATUST “LÄÄNEMAA KERGEJÕUSTIKU AJALUGU 1920-2023”
Tekstide autor Jaanus Getreu
AARE ARU – 7.48 KAUGUST HÜPANUD MEES KAHEKSAST MEETRIST EI UNISTANUD
Haapsalu rajooni 1984. aasta kergejõustiku meistrivõistlustel nähti imelist kaugushüppevõistlust. Üle kuue meetri hüppas koguni kaheksa meest…
See tundub uskumatu veel praegugi. Kuid toonane võitja, Aare Aru (1964), lendas kaugusele, mida nii Haapsalu rajooni kui ka Läänemaa pinnal on väga harva nähtud. Kuldmedali tõi tulemus 7.48. See jäigi üliandeka kergejõustiklase isiklikuks ja ka Lääne maakonna seni ületamata rekordiks.
Aare Aru alustas sportimist kodulinnas Haapsalus. Aare toob välja olulise seiga oma perest. Tema ema ja isa olid võistlustantsijad ja ta usub, et kaugushüppes väga oluline rütmitunne on neilt päritud.
„Elasin Kalevi tänaval, kus tegime igasuguseid asju. Nii nagu pisikesed põnnid ikka. Kuid eredamalt on meeles, et mulle meeldis väga hüpata. Meil oli hoovis liivakast ja sinna ma siis lapsena väga palju hüppasin.”
Koolis olid tema esimesed õpetajad olid Aino Loos ja Viive Paomets. Kui lapsepõlve hüpped koduses liivakastis ja koolis said hüpatud, siirdus Aare Aru õppima Tallinna Spordiinternaatkooli. See juhtus kuuendas klassis. Konkurents TSIKi oli tihe – katsed tuli teha Haapsalus ja siis veel Tallinnas, aga Aare sai sisse.
TSIKis sai Aare treeneriks ka meie raamatus kindla koha leidnud Mart Liigand. Tallinna elust meenub meie loo kangelasele kohe see, et ühiselamusse ta minna ei soovinud: „Seal valitses suur terror ja kõik, mis nädalavahetusel kodust kaasa pandi, see ka ära võeti.”
Treeningud olid muidugi tasemel, kusjuures Mart Liigandi treeningud olid väga mitmekülgsed. Tehti palju erinevaid harjutusi. Aarele meeldis väga jalgpalli mängida, mis moodustasid osa Liigandi treeningutest. Üldse ei sobinud talle aga pikamaajooks, millel oli trennides samuti kindel koht.
Kuidas kellelegi. Aare meenutab seika, mil trenni tuli klassivend, praegune minister Kalle Laanet, ja Liigand seadis üles tõkked, et harjutada kaugushüppes üliolulist rütmitunnet. „Laanet kuulutas ehtsas Saaremaa kõnekeeles: „Ega me seia tökkeid jooksma tulnud, soovin ikka kaugust hüpata”. Kuid Mart Liigandit ta ümber ei veennud ja kõik vajalik sai tehtud.
Üks Aare lemmikharjutusi olid jooksud 30 meetri lendstardist: „See oli väga põnev, mis kiiruse suudad üles saada ja mis aeg tuleb?”
Ka kaugust meeldis talle paigalt hüpata – parim tulemus oli 3.12.
Aare harjutas palju iseseisvalt – näiteks tüdrukute ühiselamu taga oleval saepururajal.
„Oli õhtuid, kus minu trennid läksid pimedani välja,” meenutab Aare.
Esimene tõsine märk selle kohta, et pingutused läksid õigesse kohta, oli kaugushüppetulemus 7.02. Kaugushüppajana peab Aare kõige tähtsamaks stabiilsust. „Kui oled näiteks 7.30 peal stabiilne, siis millalgi tuleb pauk ja lendad väga kaugele.”
Aare oli mitmekülgselt andekas. Lisaks jalgpallile meeldis talle mängida ka korvpalli: „Pealt sisse panna ei olnud mingi küsimus.”
Oma esimesel TSIK-i aastal ületas ta kõrgushüppes 1.86 ja seda rullstiilis. Suurepärast tuli tal välja kolmikhüpe. Tema parim tulemus oli 14.91 ja Sotšis 1981. aastal toimunud spartakiaadil pandi ta võistlema just sellel alal. Kuid seal ta põrus täiega, sest närv vedas alt ja ta hüppas meetri vähem.
„Usun, et üks minu kiire arengu põhjuseid oli kindlasti see, et võistlesin noorteklassis koos täiskasvanutega.”
Väga tähtsal kohal olid laagrid. Tollased TSIKi poisid said palju käia Leedus, kus olid väga head kummirajad. Ka Paunküla laagritest on Aarel head mälestused. Noorena treenis ta palju, kuid mida aeg edasi, seda vähem ja see paistis välja ka tulemustest.
„Arenesin väga kiiresti ja tundus, et kõik tuli kergesti kätte,” lausub Aare nüüd. Võib-olla oli just see tema õnn ja õnnetus.
Sõjaväkke läks Aare natukene hiljem kui teised, nimelt kahekümneaastaselt ja see oli igas mõttes mahavisatud aeg.
„Need, kes olid Dünamo süsteemis, pääsesid ära. Mina ei olnud ja pidin sellepärast kaks väga tähtsat, sportlase parimas eas aastat kroonus veetma.”
Pärast sõjaväge treenis ta edasi. Käis harjutamas isegi Tallinnas, Kalevi staadionil. Ja ühel sealsel võistlusel astus ka üles.
Tulemuseks oli 6.50.
Tööle asus Aare pärast kroonut kergejõustikutreenerina Haapsalu Spordikooli.
„Mul ei olnud vastavat haridust, aga treeningpäevikud olid mul kõik alles, nende järgi sain noori õpetada.”
Tema esimeses grupis olid tüdrukud, keda Läänemaa spordipublik 1980. aastate lõpust hästi teab: Ave Kaljuvere, Karin Neeme, Eva Reede jt.
Kahjuks ei olnud treeneritöö spordikoolis pikk. Palju oli sellel ajal liigset tüli ja riidusid ja seda igas instantsis, mitte ainult spordis. Ta hoidis oma grupi trennitüdrukuid väga. Kord küsis ta kergejõustikusektsiooni juhilt tüdrukutele uusi naglisid ja muud varustust. Seda talle ei eraldatud. Talle öeldi ebaviiskalt ära ja ta lahkus töölt.
Kui kaugushüppaja on hüpanud ligemale seitse ja pool meetrit, siis unistab vist iga mees maagilisest kaheksast meetrist?
„Ei, absoluutselt mitte. Ma ei seadnud mitte kunagi sellist sihti!” ütleb Aru oma sporditeekonda kokku võttes.
