Rajakate on vahelduv, ette tuleb nii asfalti, kruusa kui metsa- ja põlluteid. Mõned lõigud viivad ka üle heinamaade, kuid need on sõidetavad ka algajale rattahuvilisele.
Pärast starti avaneb peagi üle tublide maaparandajate poolt kuivendatud põldude vaade 1980ndate aastate lõpul Taani tehnoloogiale rajatud Linnamäe sigalale. Soodsa tuule suuna puhul võib tunda ka põllumajanduslikku lõhnabuketti. Mõisakülas näeb aga sõidu peakorraldaja Renek Loorensi perekonnale kuuluvat Oru valla ainsat säilinud piimakarja farmi.
Kel veel Salajõe maastikukaitsealaga tutvumata, võiks teada, et seal valitseb sarnaselt Soomaaga viis aastaaega. Haapsalu lahte suubuvast Salajõest voolab ligi poolteist kilomeetrit maa all. Jõe maa-alune lõik on Läänemaa suurim karstiala, mille kaitseks ka maastikukaitseala loodud. Veski külas ületame silla, millest 100 m allavoolu kurisute kaudu Salajõgi tasapisi neeldubki. Kuna karstiala läbilaskevõime on kuni 1,7 m3/s ja jõe vooluhulk võib suurvee ajal olla aga kuni 2,2 m3/s, siis ujutab vesi lähedased alad mõneks ajaks päris korralikult üle, väike järv ulatub kuni Riguldi maanteeni. Tegelikult ongi karstilehtritele parem läheneda maantee äärselt parkimisplatsilt kus algab Eha Kallaste ja Tõnu Loone rajatud loodusrada.
Riguldi maanteelt mere poole suundudes viib kerge tõus mööda heinamaad Salajõe küla keskusse. Pinnas on kõva ja päris keeruline on ette kujutada, kuidas sellist vanasti hobustega künti. Veel 1939.a oli Oru vallas 438 talu, kuid vaid 6 traktorit, 1 aurumasin ja 5 mootorit. Et maa ei suutnud kõiki toita, käidi Saunja lahel kalal, metsa- ja ehitustöödel ning kooti linast ja villast kangast. Mööda endiselt vahelduva pinnasega võistlusrada kulgedes ületame taas Salajõe sängi, kus vett saab näha vaid kevadeti. Jõe „tavaline“ väljumiskoht – 20 meetri laiune ja 2,5 meetri sügavune Tiberna auk – jääb veidi mere poole, sellest omakorda 350–700 m kaugusel edela ja lääne pool asuvad Salajõe allikad. Mõlemal pool võime imetleda taas korrastatud talusid ja kiviaedu.
Vedra külas asub väidetav Poola kuninga haud, kuid selle legendi tõepõhi vajab veel selgitusi. Ajalooinstituudi arhiivi andmetel olla haua ristikivil tüdrukud mehelesaamise lootuses veel 19.sajandi lõpul vihelnud. Kivil arstitud ka inimeste ja loomade haigusi. Kellele on jõukohane põlise Vedra küla mehe Ain Heeringa tempo, võib rattasõidul kuulda vahetuid kommentaare kõige nähaoleva kohta.
Linnamäele tagasi jõudes võiks külastada vana koolimaja, mille ümbruses sai 1930.a õpetaja Artur Vana initsiatiivil alguse Oru valla sporditegevus. 1932.a peeti tuliseid võrkpallilahinguid Taebla meestega ja 19.juulil 1932.a toimusid Linnamäel ka esimesed kergejõustikuvõistlused. Tõsi on see, et vähemalt esialgu olid Taebla mehed võrkpallis kõvemad.
Aare Vaalma
