Hiinas lauatenniselaagris.

Kaks nädalat Pekingis Shichahai spordikoolis, kus teiste harrastatavate alade hulgas oli vaieldamatult oluliseim lauatennis, oli nii treenerile kui ka õpilastele palju enam väärt kui  mistahes treeninglaager euroopas. Lauatennisetreeningud toimusid kahes kõrvutiastsevas saalis, ühes 27 ja teises 21 lauda. Koolipäev algab hommikul kell kuus võimlemise ja jooksuga, järgneb hommikusöök, paar koolitundi ja juba 8:30 esimene treening, mis kestab 11-ni, siis lõuna 11:30, väike puhkepaus ja õpingud ning 14:30 teine trenn kuni kella viieni. Lauatennis on lastele elustiiliks Kui meie oleme maast madalast harjunud teadmisega, et lauatennises on kaks tähtsamat faktorit pea ja jalad, siis Hiina treenerid väidavad, et sõrmed, ranne ja puusad, mis kõik rakendatakse löögi ja spinni ehk vindi tugevuse saavutamiseks töösse. Nad ei tule selle pealegi, et jalad ei liigu, kuna tehnika on algusest peale paigas – enne jalg, siis käsi. Siit ka selgitus, miks 9-10 aastaste laste löögitugevus on pea-aegu sama, mis meie täiskasvanuil. Aastakümnete jooksul on teaduslikult välja töötatud löögi biomehaanika ja dünaamika, mis meil Eestis täielikult puudub. Samuti on ülitähtis millise reketi löögiosaga me palli tabame. Jah, meie treenerid oskavad õpetada, kuidas löök sooritada tehniliselt õigesti, kuid kuidas saavutada sealjuures maksimaalne palli liikumise kiirus ja vint minimaalse energiakuluga on meie jaoks veel teadus omaette. Kuidas kasutada puusi pallingule ja mitte ainult pallingule, vaid ka kogu löögiarsenalile võimsuse lisamiseks, kuidas kerge (kuid õige) liigutusega võtta vastu pallingut – seda ei oska meil keegi õpetada. Meie sparringupartneriteks olid 9-13 aastased poisid ja tüdrukud, kellest igaüks võiks tulla erilise pingutuseta Eesti noortemeistriks. Esimene treeningpäev ja võistlus olid päris masendavad, kuna nende palli mängus hoidmine, kiirus ja löögi ratsionaalsus (käsivarre liikumine lühidus) olid minule vägagi muljet avaldavad. Kuigi  teise nädala lõpus suutsid Eesti noorte paremikku kuuluvad Timo Teras ja Kristiina Seiton neist enamikku juba võita, olid nad siiski neist 6-7 aastat vanemad. Samuti polnud need lapsed ka selle spordikooli eliitmängijad. Kõrvalsaalis, kus harjutasid EM-ks valmistuv Norra neidude koondis, olid juba oluliselt tugevamad mängijad. Kõigile välismängijatele olid sparringupartneriks hiinlased ja iga päev erinevad. Meid õpetas/juhendas kuus treenerit pluss peatreener, kes valdavalt jälgis tehnikatelementide sooritusi ning vajadusel õpetas, teised tegid aga ka multipalli-treeninguid. Meile korraldati sõpruskohtumine ühe teise spordikooli lastega ning tavakooli  võistkonnaga, kus mängised ka veteranid. Valdavalt treenivad poisid ja tüdrukud eraldi. Hiina treenerid ütlesid nagu ühest suust, et eurooplased peaksid lihtsalt rohkem trenni tegema ja pöörama tähelepanu just nüanssidele ja mängu keskendumisele. Tüüpiline, et iga trenni lõpus luuakse võistlustele lähedane situatsioon, ligi pool tundi pausi, et lihased maha jahtuksid ning siis mäng punktidele. Ereti sagedasti korraldatakse trenni lõpus võistkondlikke võistlusi ja ühe tiimi liikmed on kohustatud kaasa elama omadele. 1973.a. maailmameister Xi Enting (samal MM-il võitis Rein Lindmäe NLiidu koondisega pronksmedali) sooritas kaks pool tundi väga kiireid ja efektseid serve. Enamus ei saanud ühtegi pallingut lauale. Timol õnnestus see kahel korral kümnest. Vaimustama panevad on alla 7-aastaste treeningud. Lapsed on lapsed ja neil lastakse mängida nii, kuis tuju. Pool tundi mängib lauatennist, siis tegelevad temaga treener-kasvataja ja teised lapsed, pakuvad sealsamas süüa, magusat, kallistavad, nunnutavad ja seda nii kaua kui laps tahab jälle lauatennist mängida. Ei mingisugust sõimu ega sundimist.

Meiega samal ajal olid laagris norrakad, rootslased, islandlased, mõned mängijad Kanadast ja USA-st. Programmi kuulus ka Hiina müüri, keisri suvelossi, Keelatud linna,  Taevase rahu väljaku külastamine. Ka loomaaias sai pandasid vaatamas käidud ja  Akrobaatikateatris. Olmetingimused olid suurepärased. Spordikoolil on omad restoranid, mitmed pubid, juuksuri- ja massaþisalongid ning see kõik Pekingi südalinnas. Esialgu ehmatas voodis olev kõva roomadrats, kuid  juba esimene öö peletas kõik hirmud. Lapsed ja ka allakirjutanu magasid end suurepäraselt välja ning kellel olid probleemid seljaga, said valudest lahti. Kogu treeninglaagri kohta võib öelda ainult kiidusõnu ja kui leiame sponsorid, siis detsembris uuesti kaheks nädalaks Pekingisse.